Autor: Kaur Kötsi, ELKL juhatuse esimees

Eesti Laagrikorraldajate Liidul (ELKL) täitub 27. novembril tegutsemise algusest viis aastat, kuid tegemist on siiski üsna noore organisatsiooniga. 2020. aastal loodud liidu eesmärk on noorte huvidest ja vajadustest lähtuvate kvaliteetsete laagriteenuste ning jätkusuutliku laagrite struktuuri arendamine. ELKL ühendab 14. juriidilisest isikust laagrikorraldajat ning kuulub võrgusikku, mis koondab ligikaudu 100. Eestis tegutsevat laagrit. Viie tegutsemisaasta jooksul on liidu tegevuse peamine rõhk olnud suunatud just laagrite huvikaitsele ning laste ja noorte turvalisusele. Liit on olnud riigi poolt kaasatud mitmete laagreid puudutavate regulatsioonide ja eelnõude aruteludesse ning osalenud kümmekonnas valdkonna arengut puudutavas töörühmas. Koostöös Haridus- ja Noorteametiga (HARNO) on korraldatud laagritele suunatud infopäevi, koolitusi ja seminare. Ühiselt on välja töötatud laagrite kvaliteedikriteeriumid ning mõjuhindamise süsteem, kuid laagrikorraldajad ei tunne seni, et riik suhtuks neisse, kui võrdväärsetesse partneritesse. Ometi on laste- ja noortelaagrite korraldamisel Eestis üle 100. aastane traditsioon ning oma osa ka Eesti Vabariigi kujunemisloos.

Teeme ELKL viienda tegutsemisaasta tähistamiseks Taru jt. 2015 põhjal järgneva tagasivaate laagrite traditsiooni kujunemisest Eesti Vabariigis aastatel 1918–1940.

Laagrite lugu Eestis algas juba enne riikliku iseseisvuse taastamist, kui Eesti Rahvahariduse Selts korraldas aastatel 1906–1917 Võsul suviseid heategevuslikke laagreid, sealhulgas vaesematest peredest pärit lastele. Need varased laagrid kandsid endas hoolivuse ja ligipääsetavuse ideed, pakkudes lastele puhkust ja võimalusi, mis väljaspool linnu ja koole olid tol ajal midagi erakordset. Pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist muutus laagrite korraldamine aga sihipärasemaks, kasvatusteaduslikumaks ja selgemini noorte arengu toetamisele suunatuks.

Noorte Meeste Kristliku Ühingu laagrid Keila-Joa kandis kujunesid 1920. aastatel populaarseks kokkusaamiskohaks, kus ühendati vaimne kasvatus, kehaline aktiivsus ja kogukondlik elu. 1930. aastal avatud Koitjärve laager tõi aga kaasa olulise muutuse: sellest sai Eesti esimene statsionaarne noortelaager, mis tähendas püsivat infrastruktuuri, traditsioonilist suveelu ja süsteemset tegevusprogrammi. Sellest hetkest alates ei olnud laagrid enam ajutine ettevõtmine, vaid osa laiemast noorsootöö süsteemist.

Skautlus ja gaidlus tõid laagrite kultuuri arengusse veelgi tugevama struktuuri ja rahvusvahelise mõõtme. 1926. aastal Pirita-Kosel toimunud Eesti skautide esimene suurlaager tähistas liikumise arengut ja tõi kokku ligi viissada osalejat ning külalisi välismaalt. Järgnevatel aastatel kasvas laagrite ulatus ja mõju veelgi, kulmineerudes 1936. aasta Paralepa suurlaagris, kuhu kogunes üle kahe tuhande osaleja ja kus korraldati laagri ajalehe avaldamist, filmivõtteid, matku ja võistlusi. Sellised ettevõtmised näitasid Eesti noorteorganisatsioonide professionaalsust ja ühiskondlikku võimekust.

Sarnane areng toimus ka gaidide seas. Gaidide organisatsioon muutus 1930. aastatel järjest süsteemsemaks, kus laagrite eesmärk ei olnud üksnes puhkuse pakkumine, vaid ka rollide, juhtimisoskuste ja isikliku vastutuse kujundamine. Laagrite korraldamist toetasid noortejuhtide koolitused, mis panid aluse järjepidevale ja teadlikule noorte kasvatamisele.

Isamaalise kasvatuse suunal kujunesid keskseteks Noorkotkaste ja Kodutütarde laagrite traditsioonid. Kaitseliidu toel korraldatud õppelaagrid pakkusid noortele distsipliini, vastutuse kogemust ja praktilisi oskusi. Laagrid kujunesid ühtlasi ühiskondlikeks sündmusteks, mida külastasid ministrid, kaitseväelased ja avaliku elu tegelased. 1935. aasta üleriigiline noorkotkaste laager Pirital, kus osales 1300 noort, näitas, kui tähtsaks peeti laagreid riiklikus kasvatustöös.

Ka tütarlaste laagriliikumine pälvis 1930. aastatel senisest suuremat tähelepanu. Kui algselt suhtus Naiskodukaitse tütarlaste laagritesse ettevaatlikult, siis pärast esimesi edukaid laagreid kujunes sellest kiiresti traditsioon, mis ühendas noored tüdrukud ühiseks tegutsemiseks, õppimiseks ja koostööks.

Laagrite traditsioon Eesti Vabariigis ei olnud pelgalt vaba aja veetmise viis. Need olid õppimise, vastutuse, kodanikuks kasvamise ja rahvusliku identiteedi kujundamise paigad. Laagrites kujundati noortest neid, kes pidid kandma noore Eesti riigi tulevikku. Seetõttu on ajalooline taust oluline nii täna tegutsevatele laagrikorraldajatele kui ka poliitikakujundajatele, kes otsustavad, kuidas väärtustada ja toetada noorte arengut väljaspool klassiruumi.

ELKL viienda tegutsemisaasta tähistamine on hea hetk meelde tuletada, et laagrid ei ole pelgalt suvine ajaviide, vaid osa Eesti kultuurilisest ja kasvatustöö traditsioonist. Kui sada aastat tagasi ehitati laagrite kaudu noorte identiteeti, ühtekuuluvust ja ühiskondlikku vastutust, siis samad põhimõtted kannavad laagreid ka täna. Laagriliikumine Eestis ei ole juhuslik – see on traditsioon, mida väärtustada, hoida ja edasi arendada.

Allikas:

Taru, M.; Pilve, E.; Kaasik, P. (2015). Noorsootöö Eestis: 19. sajandi keskpaigast kuni 21. sajandi esimese kümnendi lõpuni: ajalooline ülevaade. Tallinn: Eesti Noorsootöö Keskus.